Juba öösel hakkas tuiskama ja tormama, kui hommikul silmad avasin avastasin, et auto oli ca. meetrise lume all ja väljapääs maja juurest kinni tuisanud. Täna vist ei tule mäe peale minemisest midagi välja...kahju. Kurbusest magasin kell 19.00-ni. Oli meeldiv uni. Õhtuks tuli silmarõõm tagasi. Viimast korda sai veel teda näha. Unustasin aja ning olin tema juures 2-ni öösel. Läks pikale, mis sest, tee oli vähemalt hea.
Järgmine päev, hommikul lähen mäele lauatama. Lisaks sain veel pooleteise tunnise mäepileti tasuta ning sain natuida pehmet lund ja puhast nõlva. Lihtsalt vapustavalt hea oli sõita. Selle aja jooksul väsisin nii ära. Pole ammu mäel olnud, lisaks pole ammu trenni teinud. Kodu jõudes oli selg lihtsalt nii valus, et kõndisin rinngi küür seljas. Täna lähevad ka poisid ära. Mis sest, et nemad on juba tsiviiliga harjunud ning ei taha tagasi minna, mina ei taha ka, et nad tagasi läheksid. Kurb on. Enne äraminekut on ikkagi kõik lahtine, kuid kõik peab olema ka saladuses. Elu on muutumas järjest põnevamaks.
Minu seebiooper.
^.~
No comments:
Post a Comment