3. ja 4. detsembril sõitsin järjekordselt Tallinna. Seekord oli minu külaskäik sinna teine. Peamiseks põhjuseks oli minna Teeviidale, et saada võimalikult palju informatsiooni TTÜ-st. Jäin seal pikalt rääkima ühe TTÜ esimese aasta Informaatika magistrandiga. Pika vestluse käigus jõudsin järeldusele, et TTÜ-s vähemalt õpetatakse. TÜ-s õppides on mul tunne, et mind paisatakse vette ja veel uputatakse lisaks, et siis ise pead vaatama, kuidas vee peale saada ja seal paar hingetõmmet teha, enne kui vee alla tagasi surutakse, siis seal, vähemalt jäi mulje, et õpetatakse ja aitadatakse õpilasi, et nad ikka saaksid aru ja saaksid kasvõi ainest läbi. Mitte nagu meil....peaasi, et välja kukuksid. See selleks... olen TTÜ-st positiivselt meelestatud.
Vahetada ma siiski ei kavatse, aga mõttes mõlgub pigem eesmärk TTÜ magistratuuris õppida. Aga eks seda tulevikus näha.
Lisaks käisin esimest korda elus Robotexil. TÜ oli välja pannud kaks meeskonda. Üks polnud just eriti pädeva robotika kohale ilmunud, aga teine...woot, super hästi programmeeritud. Mins pani tõsiselt imestama, kui hästi suudavad üliõpilased ehitada roboteid, nii andekalt programmeerida, et nad suudavad ühe mängi ära mängida mingi 10 sekundiga. Väljakul oli 9 palli. Kaks robotit jäid eriti silma, need oli nii kiired, täpsed, et nende pärast ma ei hakanud isegi mitte finaalideks sinna jääma. Mulle pakkus rohkem huvi need robotid, mis ei olnud nii täiuslikud. Nende tegevus oli kohati imelik ning pakkus rohkem meelelahutust kui kiired ja head robotid. Nagu näiteks meie TÜ robot Goblin, kes teise meeskonna robotiga platsi keskel kokku said ja üksteist uudistama hakkasid. Seal oli päris palju eredaid hetki, kus publik sai kõhutäie naerda. Väärt üritus, muud ei oskaks öeldagi.
Need olid siis minu Tallinna reisi hariduslikum pool. Teine oli siis meelelahutuslik, kus ma sain lõppude lõpuks kokku Maretiga! Reede õhtul oli ülimalt raske leida mõnes pubis lauda, et saaks istuda ja rääkida. Meil vedas ning saime Nimetus baaris ühe laua, kahjuks küll otse kõlari alla, aga käras küll. Põhiline oli see, kui kelner tuli minu juurde ning küsis mida ma sooviksin. Küsisin, et kui palju maksaks Jack Daniels koolaga. Chika käis korra ära ning tagasi tulles teatas, et 55 eeku. Ma ei suutnud seda uskuda ning küsisin, et kas nagu tegelt? Tegelt 55 eeku ainult? Ta vastas jaatavalt. Mina ikkagi, et kas te teete nalja või? Tartus maksab selline asi 75, et mis toimub? Chika vastas selle peale, et daaa....Tere tulemast Tallinnasse, et siin ongi joogid odavamad.
Sellest hetkest hakkan mina ainult Nimetus Baaris odavat Jackiet ostma kui Tallinna satun. Maretiga sai siis päris kaua ja pikalt räägitud. Põhi plaani oli ikkagi see, et kunagi peab kolmekesi ikka välja minema, ehk siis Inkzu ka kampa. Oi see läheb käest ära....
Õhtul saime siis veel Sandriga kokku, seiklesime Tallinnas ning otsisime Kuulsaali, et veidikene piljardit mängida ja niisama juttu teha. Jutt läks muidugi käest ära, aga sellegipoolest oli lõbus. Kell 2 öösel läksid siis meie teed lahku.
Minul oli probleeme ööbimiskohta pääsemisega. See oleks ca. 2 tunni kaugusel olnud kui jalgsi oleks läinud Stockmanni juurest. Taksod mind peale ei tahtnud võtta, kuna mul oli ainult 125 eeku sulas ja kõik takso numbrid olid ka kinni. Seigeldud sai, kodu sai ka...õnneks.
